kaas.jpg

Eesti Kirjanike Liidu ajakiri.

Ilmub 1957. aastast.

Andrus Kivirähk

Kevadine Luts

Pildikesed kahes vaatuses

Loomingu Raamatukogu nr. 1—2 / 2012

Tallinn SA Kultuurileht

Peatoimetaja

Anu Saluäär-Kall

Toimetuse kolleegium:

Toomas Haug, Tiit Hennoste,

Maarja Kangro, Lauri Kitsnik,

Hasso Krull, Ilona Martson,

Mati Sirkel, Marek Tamm,

Udo Uibo, Vaapo Vaher

Toimetanud

Anu Saluäär-Kall

Aastakäigu kujundanud

Aadam Kaarma

Toimetuse aadress:

10146 Tallinn

Harju t. 1

Tel. 6276 425

e-mail: LR@looming.ee

© Andrus Kivirähk ja

„Loomingu Raamatukogu“, 2012.

ISSN 1406—0515

ISBN 978—9949—488—58—2

E-RAAMATU LITSENTSILEPING

Kasutades käesolevat e-raamatut (edaspidi “E-raamat”) nõustute, et olete lõppkasutajana (edaspidi “Lõppkasutaja”) sõlminud lepingu (edaspidi “Leping”) DIGIRA OÜ-ga (registrikood 11729715) ning E-raamatu kasutamine on lubatud vaid allolevatel tingimustel.

E-raamatu sisu on kaitstud autoriõigusega. Lepingu sõlmimisel ei anta autoriõigusi mistahes mahus üle Lõppkasutajale. Lepingu tingimuste vastane E-raamatu kasutamine on ebaseaduslik ja on aluseks kahjunõude esitamisele Lõppkasutaja vastu.

E-raamat on Lõppkasutaja isiklikuks kasutamiseks ning e-raamatut ei tohi mistahes viisil (sh elektroonilisel või väljatrükitud kujul) teha kättesaadavaks (sh müüa või üürida) kolmandatele isikutele.

E-raamatu sisu mistahes mahus kopeerimine on keelatud. E-raamatu võib alla laadida ning salvestada oma arvutisse üksnes Lõppkasutaja.

E-raamatu sisu mistahes mahus muutmine on keelatud. E-raamatu muutmisena käsitlevad pooled ka E-raamatu faili lähteteksti muutmist.

Levitaja ei vastuta e-raamatu sisu, sh e-raamatus olevate viidete sisu eest.

digira_varv.jpg

TEGELASED:

LUTS

KIRJANDUSTEGELANE

VOORIMEES

KAKS VENE NAIST

STAABIKAPTEN

VELSKER STEPANOV

TENTSIK PAJU

ISA

EMA

PEEP

JAKOBSON

VANATÄDI

VÄIKE ARNO

PEETER ARUSK

KAUPMEES ARUSK

SILBE

SILBE ISA

TUTT

PROFESSOR

AUGUSTE

ELLER

LEPIK

LOLL-MART

JEEKIM (GOGOL)

PERENAINE

ESIMENE KIRJASTAJA

TEINE KIRJASTAJA

ESIMENE VAATUS

Tartu, märts 1953. Tuleb Kirjandustegelane, tassides suurt matuse­pärga. Laval on voorimehe troska, milles istuvad kaks omavahel lobisevat vene naist. Voorimees keerutab piitsa ja valmistub sõitma.

KIRJANDUSTEGELANE: Seltsimees voorimees! Seltsimees voorimees! Oodake!

VOORIMEES: Mis on? Näed, mul on kunded peal.

Venelased hüüavad aeg-ajalt „Pojehhali!“ ja innustavad voorimeest sõitma.

KIRJANDUSTEGELANE: Aga äkki teeme nii, et viite nad ära ja siis tulete mulle järele? Teisi voorimehi pole kusagil näha.

VOORIMEES: Ei viitsi. Viin need ära ja tänaseks üldse lõpetan, ilm on nii sitt.

KIRJANDUSTEGELANE: Seltsimees voorimees, ma väga palun! Ma olen Tallinnast, Eesti NSV Kirjanike Liidust!

VOORIMEES: Ole kust tahad, mis see minu asi on. Nõõ!

KIRJANDUSTEGELANE: Oodake! Olge inimene! Näete, mul on suur matusepärg! Kuidas ma sellega saan?

VOORIMEES: Kellele see on?

KIRJANDUSTEGELANE: Oskar Lutsule.

VOORIMEES (vibutab korraga piitsa venelaste poole ja karjub hirmsa häälega): Kõss! Kõss!

Venelased pudenevad troskast ja põgenevad, ise häälekalt pahandades: „Eto što za bezobrazie? Što võ delaite?“

VOORIMEES: Tõsta pärg peale. Oskar Lutsu pärga ma vean alati, kas või öö läbi. Sõidame.

Kirjandustegelane tõstab pärja troskasse ja ronib ise järele. Hakatakse sõitma.

VOORIMEES: Ja raha ära otsi. Lutsu matuselisi ma vean ilma. Oli üks tore mees, olgu muld talle kerge. Hea inimene. Ja hästi elas ka. Väga kenasti.

KIRJANDUSTEGELANE: Kuidas nii?

VOORIMEES: No aga mis tal viga? Kõik hoidsid teda. Kui kõrtsist koju minema hakkas, aitas alati keegi peale ja kui koju jõudis, oli alati keegi, kes maha tõstis. Mina ise olen teda mitu korda vedanud, ikka kui nägin, siis ütlesin, et mis te nüüd kirjanikuhärra siin sedasi aia najal seisate, ronige aga ilusasti peale ja küll mina viin teid koju. Võite troskas isegi silma looja lasta, kui soovite, mina tean väga hästi, kus teie maja on. Kes siis seda ei teadnud, kõik voori­mehed teadsid! Jah, väga tore mees oli. Ei pidanud end uhkeks ega kedagi… Ja tema „Kevade“ on tõesti üks väärt raamat. Mitu korda olen teist lugenud, jaa, ikka oskas see Luts… Talent! Puhaku nüüd rahus.

Kaovad pimedusse.

*

Peterburi, 1909.

STAABIKAPTEN: Luts!

Soldatisinelis Luts tormab kohale. Ta on umbes 20-aastane ja juuksed on tal veel kõik kenasti alles.

LUTS: Kuulen, härra staabikapten!

STAABIKAPTEN (näitab Lutsule paberipatakat): Mis asi see on? Mis pabereid te hoiate oma kapis?

LUTS: Need… need on minu mälestused, härra staabikapten.

STAABIKAPTEN: Teie mälestused? Teie kirjutate mälestusi? Kas te pole selleks liiga noor? Ärge luisake!

LUTS: Need on koolimälestused. Sellest ajast, kui ma kihelkonna­koolis käisin…

STAABIKAPTEN: Kas tõesti? No eks me vaatame! Eks me vaatame ja uurime neid… mälestusi! Ja hoidke oma nahk, kui ma siit midagi poliitilist leian! Lähete raudu ja Siberi! (Lahkub koos paberitega.)

Ilmub velsker Stepanov.

STEPANOV (sosinal): Mis sa, hull, neist paberitest siis oma kapis hoidsid! Sellised asjad tuleb hoolega ära peita!

LUTS: Aga need on ainult mõned pildikesed minu koolipõlvest.

STEPANOV: Ah, jäta! Mind sa võid usaldada! Minuga võid sa ausalt rääkida. Jah, näed, nii see ilmaelu on — neil, kelle käes on vägi ja võim, on õigus sorida isegi meie kappides. Mis kappides — küllap nad vaataksid hea meelega isegi meie küünte alla, isegi hingetõmbusi kontrolliks, kui see oleks võimalik. Aga kas tead, miks nad seda teevad? Sellepärast, et nad kardavad! Pealtnäha on küll suurelised, kärgivad ja pauguvad, aga tegelikult on hirm naha vahel. Kardavad meid! Ja miks nad kardavad? Sest nende südametunnistus pole puhas! Noh, kartku pealegi! Ja seda ma ütlen, et asja eest kardavad! Kord tuleb aeg… Ja see aeg pole kaugel! Aga senikaua, seltsimees, peame olema ettevaatlikud!

LUTS: Need olid tõesti ainult pildikesed minu koolipõlvest.

STAABIKAPTEN (karjub eemalt): Luts!

STEPANOV: Pea vastu! Ära midagi üles tunnista! (Hiilib minema.)

LUTS: Härra staabikapten, ma olen siin! (Tõttab Staabikapteni juurde.)

STAABIKAPTEN (ulatab talle paberid): Jah, need olid tõesti ainult koolimälestused. Hm… Imelik mees olete. Milleks te neid kirjutate? Kas tahate kirjanikuks saada?

LUTS: Ei tea isegi. Kirjutan niisama… Et aeg kiiremini kuluks ja… Lihtsalt, ajaviiteks.

STAABIKAPTEN: Hm… Lihtsalt, ajaviiteks… Ma pean muidugi ütlema, et mulle selline ajaviide eriti ei meeldi. Ja ka kirjanikud ei meeldi mulle. Muudkui virisevad ja kritiseerivad valitsevat korda.

LUTS: Minu kirjatöös pole ju midagi sellist.

STAABIKAPTEN: Ja tänage õnne, et ei ole! Kas ma muidu teiega siin sedasi sõbralikult kõneleks! (Järsult.) Muide, mida te tegite 1905. aastal?

LUTS (ehmub): Ei suurt kedagi. Töötasin apteegis.

STAABIKAPTEN: Poliitilisest liikumisest osa võtsite? Koosolekutel käisite?

LUTS: Ega vist. Mis ma seal koosolekul ikka… Keegi ei kutsunud kah…

STAABIKAPTEN: Väga hea, et ei kutsunud! Hoidke alati sellistest kutsujatest eemale. Nad ei ole korralikud inimesed, nad on nagu lutikad või ussisugu. Minge nüüd!

LUTS: Kas ma oma koolimälestusi võin edasi kirjutada?

STAABIKAPTEN: Noh… Muidugi oleks parem, kui te seda ei teeks, aga teisest küljest pole sõjaseadustikus kuskil öeldud, et soldat ei tohiks kirjutada selliseid süütumaid asjakesi. Mis seal’s ikka — kirjutage! See on ikka parem, kui vedeleksite kuskil õllepoes või jändaksite tüdrukutega. Aga pidage meeles — ma aeg-ajalt kontrollin! Ja issand halastagu teie peale, kui seal peaks leiduma midagi niisugust! (Rõhutatult aeglaselt.) Niisugust! Saate aru küll!

LUTS: Jaa, jaa! Saan aru küll, ärge üldse muretsege! Ainult pildikesed koolipõlvest!

Luts annab au ja lahkub. Eemalt ilmub tentsik Paju.

PAJU: Luts! Kas staabikapten andis kirjatöö tagasi?

LUTS: Kust sina, Paju, tead, et mul üldse oli mingi kirjatöö?

PAJU: No kuidas ma siis ei tea, issanda ihu ja hing! Pool päeva higistasin, kui seda staabikaptenile eesti keelest vene keelde tõlkisin! Ta ju teab, et ma olen ka eestlane, noh, ja andiski käsu — olgu tõlgitud! Küll oli häda, aga see-eest sai naerda. Vanamees tõmbas mitu korda moka viltu, et — mis asja sa, kurjavaimu tentsik, naerad? Mida sa itsitad, koerapoeg? Aga mis ma teha saan, ajab kohe turtsuma! Seal on ikka selliseid kohti, et hirnu herneks!

LUTS: Aitüma, Paju!

PAJU: Jaa, mul oli ainult see hirm, et äkki on seal midagi sellist, mis… noh, eks sa saad ju aru! Aga tead, ega ma poleks seda talle tõlkinud! Ma pole ju loll.

LUTS: Tead, Paju, ma teen sulle õhtul kannu õlut välja!

PAJU: Oh, ega ma siis sellepärast ei rääkinud, et sinu käest õlut norida! Ma niisama, et sa teaksid… et kes ja kuidas… Omad eestlased, me peame kokku hoidma.

LUTS: Ükskõik, lase olla! Õlle mina sulle välja teen, kui ei taha, ära joo.

PAJU: Ei, noh… Mis sa siis sedasi. Kui sa juba ostad, kuidas siis joomata jätta. Aga ma lihtsalt tahan, et sa teaksid…

LUTS: Ma teangi, Paju.

PAJU: Seda, et sul poleks üldse tarvis…

LUTS: Muidugi. Selge see.

PAJU: Siis on kenasti. Nojah, ega mul nagu muud… Ega’s midagi, Luts, õhtul näeme.

LUTS: Õhtul näeme, sõber!

*

Luts võtab sineli seljast ja jääb särgiväele.

LUTS: See kirjutamiseviga oli mul lapsest saadik küljes. Jumal hoidku, loomulikult ei raisanud keegi minusuguse tattnina peale paberit! Kes see hull on, et jõnglasele kallist asja rikkuda annab! Ja ega ma paberist puudust tundnudki, mina kirjutasin näpuga õhku. (Kirjutab näpuga õhku.) Minu nimi on Oskar. Punkt. (Lõpetab kirjutamise.) Sedasi sain mina kirjutada ükstakõik kus, kambris või heinamaal, sest õhku oli ju igal pool ja näpp oli mul kah alati kaasas. (Kirjutab.) Täna on ilus ilm ja ma nägin koera suurust oravat. (Lõpetab kirjutamise.) Niipea, kui kusagil midagi tähelepanuväärset märkasin, nii selle ka kirja panin. (Kirjutab.) Isa nina on suur ja punane.

Tuleb Isa.

ISA: Noh, Oskar, mis head kuulukse?

LUTS: Ei tea kedagi. (Jätkab kirjutamist.) Minu isa on kingsepp. Teda hüütakse Naaskelpea, sest et ta ühtevalu naaskliga pead kratsib.

ISA: Kuule, poiss, jälle kribad õhku! Pane nüüd ometi punkt, muidu meil pole varsti midagi hingata, kõik õhk kambris su plära täis kirjutatud!

LUTS: Veel mitte, isa. (Kirjutab.) Meie selli nimi on Jaan Jaani poeg Peep. Tema on minu suur sõber.

Tuleb Peep.

PEEP: Noh, Oskar, kuidas käbarad käivad?

LUTS: Mis nad käivad, näe, ajasin just õpetaja köögitüdruku Miiliga juttu…

PEEP (muutub tähelepanelikuks): Mida, mida? Sina ajasid Miiliga juttu? Mis ta sulle siis ütles?

LUTS: Mis ta ütles… Noh, ta ütles, et… Kuule, hea küll, Peep, las see Miili jääb praegu, ma näen, et sul on kiire ja töö pooleli, eks ma jõuan pärast ka rääkida.

PEEP: Ei ole mul nii kiiret kusagile, räägi ikka lõpuni, kui juba rääkima hakkasid! Mis Miili rääkis? Minust midagi?

LUTS: Oota, ma tuletan meelde… Jah, ikka sinust.

PEEP: Noh?

LUTS: Mis noh?

PEEP: Mis ta rääkis?

LUTS: Kes?

PEEP: Püha ristivägi, Miili muidugi! Sa, poiss, tahad mind täna lihtsalt narrida! Ise ju hakkasid peale ja nüüd — kes?

LUTS: Ei, muidugi, anna andeks, korraks läks nagu mõte mujale, näed, lehm ammus eemal ja ma hakkasin mõtlema, et kas see on meie oma või naabrite ja…

PEEP: Jäta nüüd see lehm, räägi oma lugu lõpuni! Mis Miili minust kõneles? Räägi ruttu!

LUTS: Ruttu seda rääkida ei saagi, see on pikem lugu. Kõigepealt tuli Miili köögist välja ja kutsus mind enda juurde — sedasi sõrmega, et tule, tule, Oskar! Mina mõtlesin, et vaata hullu, äkki annab kompvekki või präänikut või… Neil seal õpetaja majas on ju sedasorti kraami palju. Läksin ligemale ja tema ütles, et Peep… (Jääb vait ning kuulatab.)

PEEP: Noh? Edasi! Mis sul jälle hakkas, kuulad jälle lehma või? Mina ei kuule midagi!

LUTS: Mina ka ei kuule. Ei tea, mis temaga juhtunud on?

PEEP: Issarist, mis ühe lehmaga juhtuda saab, eks ta sööb ja mäletseb, täis suuga ei saa ammuda! Näe, sinu suu on tühi, aga kuidagi oma jutuga edasi ei saa! Mida ta ütles minu kohta?

LUTS: Ütles, et kui Peep teine kord temaga rääkima tuleb, siis võtku enne pigine põll eest ära. Vaat seda ütleski.

PEEP: Ptüi! Ja seda lora pidin ma kuulama pool tundi! Aga oota, Oskar, küll ma sulle tänase kompveki eest kunagi tasun, ära sa mitte loodagi, et pääsed! Igavene poisiraisk selline! (Puhkeb naerma, ähvardab Oskarit rusikaga.)

LUTS: Kas õhtul kalale läheme, Peep?

PEEP: Eks ikka tuleb minna, muidu kalad hakkavad veel muretsema, et kus me jääme.

LUTS: Peep, aga millal sa Miili ära võtad?

PEEP: Hakkad jälle peale? Kas juba isu minu närimisest täis ei ole?

LUTS: Ei, aga ausalt? Ta ju meeldib sulle.

PEEP: Noh, meeldib… See on üks asi, aga… Kuhu ma ta panen? Endalgi pole muud hinge taga kui üks vana piip, magan siin teie kambrinurgas… Ei, Oskar, nii lihtsalt need asjad ei käi… Oh jah… Vaja hoopis minna ja vaadata, mis need mehed ka seal kõrtsis täna teevad.

LUTS: Aga, Peep, mis sa arvad, mida nad seal teha võivad?

PEEP: Ei noh, seda nüüd küll, aga… Ikka peaks nagu vaatama.

Peep hakkab minema, ilmub Jakobson, mantel palja ihu peal.

JAKOBSON: Kas siin elab kingsepp Luts?

ISA: Siin jah, mina see olen. Kuidas saan abiks olla?

JAKOBSON: Kuulsin, et teie otsite endale selli.

ISA: Selli ma otsin küll, aga kas siis teie… kingsepa ametit mõistate?

PEEP: Jakobson! See oled ju sina!

JAKOBSON: Ohoo! Peebu-isand ise! Sinust pole linnas ammu midagi kuuldud, mõned rääkisid, et sa oled koguni vangi viidud!

PEEP: Ei tea, mille eest? Vaata kus… Ei, Jakobson, mina olen siin Palamusel selliks ja… Meister, see mees on Jakobson, minu vana sõber, kõige parem ametimees terves ilmas. Meister iga töö peale. Kui te tema palkate, siis te teete head kaupa.

ISA: Jaa, miks mitte, kui asi nii… Minul on selli vaja ja kui teie nii hea meistrimees olete, siis lööme kohe käed, võite kas või kohe tööle asuda. Ainult et miks nii hea töömees sedasi ilmas ringi hulgub, ilma särgita pealegi sügisesel ajal… Kas juhtus linnas midagi või…

JAKOBSON: Meister, mina olen lihtsalt juba kord seda sorti mees. Veidi isevärki.

LUTS (kirjutab õhku): Meie uus sell Jakobson on isevärki mees.

ISA: Ma lasen midagi süüa otsida ja näe, Peep, siin on sulle kakskümmend kopikat, sa tead küll, mida sellega teha.

PEEP: Peaksin teadma küll, kui ma öö jooksul lolliks pole läinud. (Lahkub.)

ISA: Vaatame siis midagi, heeringat või…

LUTS: Aga kus ema on?

ISA: Ema pole päris terve.

LUTS: Mis tal siis viga on? Ma tahan ema näha!

ISA: Las ema puhkab. Kuule nüüd, Oskar, sa oled juba suur poiss!

LUTS: Ma tahan teada! Mis haigus see on?

ISA: Ega see polegi päris haigus. See on sihuke… poolhaigus või…

LUTS: Poolhaigus? Kumb pool tal haige on?

ISA: Ah, susi sind söögu! Emal sünnib varsti laps! Sina, Oskar, saad endale venna!

LUTS: Venna… Mis ma temaga teen? Ma tahtsin ometi uiske!

ISA: Kuidas sa nii rumalasti räägid! Venda hakkad sa hoidma ja armastama. Tema on ju väiksem, sina pead talle igati eeskujuks olema!

LUTS: Kui väike ta siis on?

ISA: Väga väike.

LUTS: Kas nii nagu kirp?

ISA: Ei noh, mis kirp! Ikka suurem kui kirp!

LUTS: Nagu kärbes?

ISA: Jäta järele, Oskar, kui sünnib, siis näed! Kärbes… Ise oled üks paras kärbes… Sumised ja sumised mu kõrva juures, päris totraks ajad inimese… Mina ka ju ei tea ega oska seletada!

Tuleb Peep viinapudeliga.

ISA: Lõpuks ometi! Sind, Peep, on hea surma järele saata, jõuab enne veel mitu pattu teha ja pärast pihilgi käia!

PEEP: Peremees, seal kõrtsi juures on ju mehed nagu takjad! Näevad pudelit ja kohe kõigil silmad krillis, et kuhu sa lähed ja kuhu sa lähed! Veskipoiss pakkus end kohe seltsi…

ISA: Noh, veskipoiss oleks võinud tullagi, tema on tubli mees.

PEEP: Aga kui veskipoiss oleks tulnud, siis poleks ka kirikumõisa rentnik maha jäänud ja siis oleks tulnud ka sulane Rähn ja siis…

ISA: Hea küll, lase olla! Teeme lahti ja vaatama, mis seal sees on. Teeme uue selli tuleku puhul väheke liiku… Jakobson, astu aga ligemale…

JAKOBSON: Aitäh, peremees. Polegi mitu päeva palakestki suhu saanud.

ISA: Noh, süüa meie juures ikka saab, jumal tänatud. Pole küll teab mis, aga… Hamba all ei karju.

JAKOBSON: Ei karju, ei karju, peremees. Teie kõigi terviseks! (Joob pühalikult põhjani.)

EMA (hõikab eemalt): Oskar! Oskar!

LUTS: Ema! Kus sa oled?

EMA (tuleb Lutsu juurde, pamp süles): Siin olen, Oskar. Vaata, Oskar, sulle sündis vend!

LUTS (vahib ringi): Kus ta siis on?

EMA: Siinsamas, Oskar. Näed, siin! (Näitab Oskarile pambuks mähitud titte.)

LUTS: Seesama ongi? Hm… Miks ta näost nii punane on, kas ta käis saunas?

EMA: Ole nüüd, mis saunas! Väikesed lapsed ongi sellised, sest mõtle, Oskar, ega siia ilma sündimine pole kerge töö! Valu ja vaevaga peab iga inimlaps siia ilma tulema, nii on juba pühakirjas öeldud. Kui sina sündisid, siis olid sa täpselt samasugune.

LUTS: Aga ema, kas mina pean siis nüüd vanaema ja vanaisa juurde minema?

EMA: Mispärast?

LUTS: Noh, sul on nüüd uus laps…

EMA: Mis sa ometi räägid! Mitte kuhugi sa ei pea minema, emale on kõik tema lapsed kallid. Ja kuidas sinu väike vennake ilma sinuta hakkama peaks saama? Tema ju tahab, et suur ja tark vend teda õpetaks ja aitaks!

LUTS: Kas mina olen see suur ja tark vend?

EMA: Muidugi.

LUTS: Aga… kas sellel vennal mingi nimi ka on?

EMA: On ikka. Tema nimi on Arno.

LUTS: Arno? Minu venna nimi on Arno… (Kirjutab näpuga õhku.) Arno. Minu vend Arno.

EMA: Tule nüüd sööma, Oskar! Tule, tule! Ma praadisin sulle liha. Vaata kui ilusad rasvased tükid, naeravad sulle kohe näkku… Söö, poisike, söö! (Lahkub.)

Luts hakkab sööma, samal ajal ilmub lavale Peeter Arusk, umbes Lutsu-vanune poiss.

PEETER: Noh, mis sa kingsepa poiss siin teed?

LUTS (kargab püsti): Kalal käisin.

PEETER: Kalal! Millega sinusugune kala püüab? Saapapaelaga või? (Naerab.) Minu vanamees ütleb ikka, et no selle Lutsu käest ta küll enesele saapaid ei telli, parem otse linnast tuua, sealt saab ikka korralikku kraami.

LUTS: Ärgu telligu, meil kundesid niigi.

PEETER: Nojah, need on vaesed, kellel pole raha linnast osta. Nemad muidugi, neil ükskõik, peaasi et midagi oleks sõra otsa tõmmata. Näita, kas sa kala ka said?

LUTS: Muidugi sain, kolm särge! Vaata! (Näitab.)

PEETER: Ongi! Päris ilusad poisid. Kuidas sa need kätte said?

LUTS: Õngega püüdsin. Mul on hea õng, Peep tegi.

PEETER: Näita siia. (Võtab õnge enda kätte.) Pole paha. Ma hakkan nüüd ise sellega püüdma.

LUTS: Ei hakka sa midagi! Anna siia!

PEETER: Ei anna, mul on seda õnge tarvis. Ole õnnelik, et ma sult su sitaseid särgi ära ei võta! Võiksin võtta küll, sest ega sul pole mingit õigust siit jõest kala püüda, see on meie maa peal, aga eks kingsepad tahavad ka vahel kõhu täis süüa, nii et ma ei hakka kiusama. Kasi nüüd koju!

LUTS: Ma tahan oma õnge! (Rüselevad, Peeter virutab Lutsule vastu nina.)

PEETER: Said nüüd, mis tahtsid! Kui sa veel puskled, siis ma lükkan su jõkke, upu ära, kui tahad, ega keegi teada ei saa, et mina tegin. Nägijaid ju pole.

LUTS: Ma kaeban isale ära!

PEETER: Eks sa kaeba, kui julged, aga arvesta, et su isa elab minu vanamehe käest üüritud korteris, kui tahame, tõstame teid homme­päev välja. Ja lase nüüd jalga, kui veel ühte võmmu ei taha!

LUTS (jookseb koju): Isa, isa!

PEEP: Mis lahti? Kas sa hunti nägid metsas, et sellise valuga tuled?

LUTS: Kaupmehe poeg Aruski Peeter lõi mind ja võttis õnge ära! Sellesama, mis sa mulle kinkisid!

PEEP: Vaat kus närakas! Arvab, et kui tema isa on rikas kaupmees, siis tema võib kõike! Ära selle õnge pärast nuta, küll ma teen sulle uue, see on kõige lihtsam asi.

LUTS: Aga ma ei julge enam jõe äärde minna, äkki ta tuleb ja võtab jälle ära! Ja hakkab peksma kah!

PEEP: Aga sina ära lase! Kui jälle tuleb, siis võta maast liiva ja viska talle silma ja kui ta siis hakkab silmi puhastama, viruta jalaga tagumikku kah! Mis sa tast kuradist kardad! Sa ju ka tubli mees!

LUTS: Aga äkki ta siis kaebab isale ja meid aetakse kodust välja?

ISA: Mis, mis? Mis sa seal kõneled?

LUTS: Peeter ütles, et tema isa võib meid iga kell siit majast välja tõsta. On see õigus?

ISA: Noh see on nüüd sihuke asi, et… Ah et kohe iga kell? Ei noh, mis seal öelda…

JAKOBSON: Mis seal ikka öelda, ega see Arusk ka mingi maailma kindral ole, kes kõike võib! Mingi õigus siin maa peal ikka olemas on!

ISA: See on tema maja.

EMA: Aga äkki me peaksime…

ISA: Mida me peaksime?

EMA: Ehitama endale uue elumaja. Ega meil nende Aruskite juures pikka pidu ole, kui nad nii tigedad on. Ja Oskari pärast on mul ka süda valu täis, miks peab poisike sedasi kartma, et ei julge enam jõe äärdegi minna! Mis ta on paha teinud, et teda sedasi kiusatakse? Väike süütu hing… Äkki peaks siit eemale kolima, lahkemate inimeste juurde.

ISA: Lahkemate inimeste juurde — hea küll, aga kust selleks raha võtta? Elumaja ehitamine… Mnjaa, see on… See ikka on!

Ilmub Vanatädi.

VANATÄDI: Aga milles küsimus, sa laena minu käest!

ISA: Vanatädi, kas sul siis nii palju raha on?

VANATÄDI: Palju… Ei mina tea, kas seda just palju on — no väga palju kindlasti mitte, muidu ma elaksin Ameerikas ja oleksin miljonäär, aga eks elu jooksul ole siiski ühte teist teenitud ja kogutud. Mina olen eluaeg sakste juures virtin olnud, tublisti ning ausalt tööd teinud ja kõik raha kõrvale pannud, sest mis mina, üksik inimene, ikka kulutan ja priiskan! Aga ega ma siis seda raha taevasse kaasa ei saa võtta, omal mul lapsi pole, nii et — jah, mina arvan küll nii! Tee aga arvutused ja küll siis mina aitan, nii palju kui saan.

EMA: See oleks tore küll! Saaks minema nende kurjade inimeste juurest! Oskar nii kardab seda Aruski poissi, ja ei tea, mida ta veel Arnole teha võib, kui Arno kasvab.

LUTS: Arnole ma küll liiga ei luba teha! Kui Aruski Peeter teda kiusama ja kiskuma hakkab, siis ma löön talle haamriga pähe!

PEEP: Täitsa õige! Vala aga jah, haamriga pähe! See on mehe jutt!

EMA: Ära nüüd ässita last, vaata kui teebki ja lööb teise inimese vigaseks! Haamer on ju raske!

PEEP: Oh, ega see haamriga pähe löömine sellele Peetrile midagi tee, kohe näha ju, et sellel isandal on väga kõva kolu. Sinna võib kas või pikne sisse lüüa, ikka midagi ei juhtu.

ISA: Aitab nüüd, Peep, ära lõõbi! Näed, siin on kakskümmend kopikat.

PEEP (muutub kohe rõõmsaks): Kakskümmend kopikat? Seda ma näen hästi, kahekümne kopika nägemiseks pole mul kunagi prille vaja.

ISA: Noh ja eks sa siis käi korra… Eks sa tead ise… Ära kauaks jää, meil täna pidulikum istumine, väikese Arno ristsed.

EMA: Pidid sa siis need Aruskid ka kutsuma?

ISA: Midagi pole teha, naaber ja majaperemees. Kuidagi ei sobinud kutsumata jätta.

VANATÄDI: Las aga tulla, küll mina toidud valmistan! Sakste juures tegin ma süüa kolm korda päevas ja alati jäädi minuga väga rahule.

Tulevad Peeter ja tema isa kaupmees Arusk. Istutakse lauda.